Paar sammukest rändamise teed

Käesolev raamatukene esitab Eesti vanema kirjanduse ühe kõige ilusama avalduse. Kesk ümbruse hallust ja kuivust puhkeb see kui lillevihk, kerge romantilisest hingest, raske tõelisest tundest. Ligi viiskümmend aastat vana, elu rõõmud juba selja taga, ees ainult töö, pettumused ja vanadus, nõnda on Kreutzwald Võru vaikuses need liigutavad leheküljed paberile pannud. Seda iseäralikum tundmus valdab seda isikulist raamatukest lugedes, kui meele tuletada, et Kreutzwaldi tähelepanu just neil ajul kõige vastasemate sihtide, rahvusliku eepose ja rahvavalgustuse kirjanduse poole oli pöördud.
Nagu igal romantiliselt kaasatõmbaval teosel, nii pidid ka selle sünni põhjused tõelised ja sügavad olema. Siiamaalased aine käsitlejad on oletanud, et Kreutzwald siin ilma suurema mõttekujutusliku tööta oma noorpõlve armastust on kirjeldanud. Nõnda ütleb W. Reiman, et tütarlaps, kellest Kreutzwald selles jutustuses ja mitmes luuletuses kõneleb, «on tema vanaema poolt kaugelt sugulane, Suntsi talutütar Mari, kes 15 aastat vana, 1821 suri».
Fr. Tuglas