Pühakute laager

Ühel ööl sõidab Lõuna-Prantsusmaal madalikule sada laeva, pardal miljon immigranti. Nad on tulnud otsima lootust. Nad tekitavad haletsust. Nad on vaesed. Nad on harimatud ... Nende jõuks on nende arvukus. Nad on „Teine“ ehk rahvamurd, selle avangard. Nende teekonda on jälgitud nii ärevuse, ükskõiksuse kui ka joovastusega, üleilmse südametunnistuse igal tasemel on esitatud endale küsimusi: mida teha? Kes teeb? Kas me julgeme? Ent on juba hilja.

„Pühakute laager“ (Le Camp des Saints) on 1973. aastal ilmunud prantsuse düstoopiline romaan, mille autor on kirjanik ja maadeuurija Jean Raspail (1925–2020). See väljamõeldud lugu kujutab Lääne tsivilisatsiooni hävitamist Kolmanda Maailma massiimmigratsiooni kaudu. Olgu lugeja poliitilised veendumused millised tahes, see romaan nii häirib, provotseerib kui ka hirmutab. 2011. aastal, peaaegu nelikümmend aastat pärast esmatrükki, jõudis teos taas maailma enimmüüdud raamatute nimekirja.

1973. aastal esmakordselt ilmunud romaan „Pühakute laager” on 2011. aastal reaalsus. Me oleme kõik „Pühakute laagri“ osalised. See raamat räägib meie saatusest, meie alateadvusest ja meie nõustumisest sellega, mis meie erinevusi tasandab.

Sel põhjusel on lisatud eessõna „Big Other“, kus ma viimast korda panen i-dele üksjagu punkte.

Jean Raspail