Olen kui päike ja tuul

Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilane Erna Nagel küüditati 14. juunil 1941 vanematega Siberisse. Ebainimlikult rasked olud viisid peagi manala teed temaga koos elanud ema ning vangi mõistetud isa ei kohanud neiu enam kunagi. Nii jäi Erna ihuüksi, ilma lähedasteta, elama kaugele kodumaast, Tomski oblasti Bandarka kolkaküla masendavasse viletsusse.
1945. aasta 23. jaanuaril jäi metsatööle sunnitud neiu langeva puu alla ning hukkus. Saatusekaaslased matsid ta kohalikule kalmistule ema kõrvale.
Kuid siiski ei möödunud Erna Nageli lühike traagiline elu märki jätmata. Sest lausa imekombel on säilinud tema päevik, mida neiu vaatamata kõige suurematele raskustele alates ärasõidust kodumaalt oli pidanud.
Erna Nageli haruldane päevaraamat pole üksnes poeetiline ja intiimne sissevaade noore naise ellu ja unistustesse, millele ei olnud antud iialgi teoks saada. See on eleegia, mis räägib autentsel viisil läbi ühe inimese käekäigu tuhandete Külmale Maale küüditatud eestlaste kibedast saatusest.