Muld. Tsivilisatsioonide häving

Raamat „Muld. Tsivilisatsioonide häving” jutustab meile inimkonna viimase 10 000 aasta ajaloo, võttes mineviku mõtestamiseks õige ootamatu uurimisallika – mulla. Autor jälgib samm-sammult muistsete tsivilisatsioonide sündi, tõusu, õitsengut ja põrmu pudenemist ning jõuab jalutuskäigul läbi ajaloo välja tänapäeva. Tsivilisatsioonide arengumustreid kõrvutades tõdeb autor, et muld on alati olnud midagi palju enamat kui see, millena teda eri aegadel ja eri tsivilisatsioonides koheldud on. Muld on andnud tsivilisatsioonidele võimaluse tõusta fööniksina kõrgustesse, sellesama mulla kõntsana kohtlemine on aga viinud tsivilisatsioonid kiire ja paratamatu hukuni. Kus paikneb sellel taustal meie tänapäevane globaalne, üks ja ainus – ilmselt ka viimane – tsivilisatsioon?

Mihkel Kunnus soovitab: “Suurepärane ja põhjalik aimeraamat, mis näitab, kui habras, unikaalne ja asendamatu (ja inimlikul ajaskaalal ka taastumatu) on nii argine asi nagu muld. See raamat ehk aitab sügavaimas mõttes maa peal püsida.”

Armin Kõomägi soovitab: "Muld ei ole just asi, mille peale iga päev mõtelda. Kui keegi sureb, siis jah, mulla peale (või õigemini mulla alla) mõtted korraks lähevad. Aga muul ajal on see ikka rohkem selline põllumeeste teema. See raamat muutis minu arusaamisi põhjalikult. Vaatamata asjaolule, et mulla alla, ühel või teisel kujul, enamik surnutest kunagi maetakse, on muld kõike muud kui surm. Vastupidi. Muld on elu. Elu sõltub mullast otseselt. Ja sellest, kuidas me mulla eest hoolitseda mõistame. Sest praegu kaob mulda ära rohkem kui teda juurde tekib. Juurde aga tekib ka suid, kes sellest mullast toidetud peavad saama."