Muinasjutt printsist, kes kaotas näo

Ühes tillukeses kuningriigis, mis oli ometi nii suur, et mahutada seitsme torni ja seitsme tuulelipuga lossi, tumedaid laasi ja nõelteravaid mägesid, läbipaistvaid järvi ja põllumaid ning pilvi ja aastaaegu, elasid kord kuningas ja kuninganna. Kaua ei olnud neil järeltulijat, aga kui see kord tuli, siis oli kõigil rõõm seda suurem. Sündis poisslaps, kellele pandi nimeks Belart.
Kord pillas kuninganna maha väikese kuldpeegli. See kukkus otse vaibal ukerdava Belarti ette. Laps tõstis peegli näo ette, uuris oma peegelpilti ja puhkes õnnelikuna naerma. Kui peeglit taheti ära võtta, pistis põngerjas-kõrgeausus karjuma, tõmbudes lausa näost siniseks, ja nõnda jäetigi see tema kätte ning Belart unustas jonni sedamaid…