Piegāde ir bezmaksas!
Mudlumi uus raamat ei räägi millestki olulisest, elud mööduvad, asjad kuhjuvad, kõige selle keskel tammub autor ja püüab aru saada, kuskohas ta ise omadega on. Juttu tuleb kõigest võimalikust, eelkõige uskumatust hulgast kaltsudest, kaltsudest ei pea lugeja mitte puudust tundma, aga ka kohvikannudest, samblast, hundinuiadest, saarepuudest ja sellest, mis meile jääb, kui lahkuvad kallid inimesed. See on lugu vaimsest ja füüsilisest pärandist.
*
Kui ma kunagi lugesin Mudlumi novelli “Minu tädi Ellen” (kusjuures veel veebist, ZA/UMi blogist, mitte paberilt), tõusid mul ihukarvad püsti. Kuidagi nii kaitsetu ja samas õudne ja samas lihtne ja samas võimas oli see tekst – ja selle taga Ellen ja Mudlum, ja selle taga sina ja mina ja meie kõik. Nüüd on peaaegu kümme aastat mööda läinud ja Mudlum on jälle seal. Aga see „seal“ on samas seekord siiski teistmoodi. Ja kõige lõpuks saabub lepitus.
HELI ALLIK
Mudlum on juba otsaga Mihkelsoni juures väljas.
JOHANNA ROSS
Mudlum ütles millalgi, et ta kardab seda raamatut. Ma saan aru küll, miks, aga mulle tundub ka, et neis raamatutes, mida me kardame, võib peidus olla midagi hoopis rohkemat kui neis teistes. Jah, siin on ju olemas küll kõik see, mida kiideti ka Mudlumi varasemates teostes (peened ja täpsed detailid ning kirjeldused, mälu, empaatia, idiosünkraatiline keel...), aga midagi on siin veel.
MAIA TAMMJÄRV