MINU UGANDA. EESTLASTE KOHVIK AAFRIKAS

Ühel päeval tuleb eesti mehel Jüril Ugandas vabatahtlikku tööd tehes mõte avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tööd kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sõbralikus riigis on töötus üüratu ning erivajadustega noortel tööturule siseneda peaaegu võimatu. Mõeldud-tehtud. Eestis kogume annetustena kokku vajaliku raha ning mina – sooviga Aafrikas midagi asjalikku ära teha – lähen Ugandasse plaani ellu viima. 

Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, närvekõditav liiklus ning mulle külge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud võõra kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti õnnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud äririskid. Üsna pea selgub, et õige suhtumisega on välismaalasel Kampalas asju ajada siiski täiesti võimalik. Positiivselt ja paindlikult lähenedes võib elu Ugandas olla lõputu üllatusi täis seiklus, mida saadab kohalike rõkkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt käima lükata?