MINU FLORIDA. VABANDUST, HÄRRA POLITSEINIK!

Kuhu põgeneda, kui pole kahekümne viiendaks eluaastaks mehelemineku, kodulaenu ega lemmiklooma soetamise plaanidega algust teinud?

Kui kolme komödiandineiu sandaalid esimest korda Florida kuuma asfalti puudutasid, ei teadnud nad veel, et sellel osariigil on vähemalt kolm nägu. Nad ei osanud oodata, et ühel hetkel elavad nad hiigelsuures kivimõisas, aga küürivad restorani peldikupotti, mõõdavad pohmellis kundedele odavat viskit ja hindavad, mitu päeva nad puude langetamise eest kogutud kopikatest söönuks saavad. Naiivsete eesti maalastena ei aimanud nad, et punakaelte maal kohtab peale kõhu täissöötmise ja muu külalislahkuse ka hulgaliselt relvi, kõõluste läbilõikamist ja võõraviha. Nad läksid pidžaamamodelliks ja üllatusid, kui neid üritati värvata prostituutideks. Nad keerutasid oma Ida-Euroopa aktsendiga kokku KGB-kuulujutu, võlusid liikluspolitseinikke ning tõmbasid ligi põnevaid noor- ja vanamehi, kes asusid harrastama ühele põlvele laskumise sporti.