Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita

Eestlaste käsi pole ajaloos käinud mitte erakordselt halvasti, vaid üpris hästi, enamasti paremini kui näiteks soomlastel. Ka naabritega on meil vedanud enam kui nii mõnelgi teisel väikerahval. Sest me oleme endiselt olemas, püsima jäänud, mitte hävinud või assimileerunud, tõsi – ajas pidevalt muutudes.

Kui Eesti ajalugu vaadata sammuke kaugemalt ja laiemas taustsüsteemis, siis näeme, et paljud levinud müüdid ja faktid ei pea üldse paika. Ajaloolase Andres Adamsoni lood sellest, kuidas kõik oli, algab viimase jääaja lõpuga ja jõuab välja tänapäeva.

Raamat koosneb vaheldumisi nii-öelda läbivatest teemadest (kuidas on loodusolud meie ajalugu mõjutanud, kui vana on eesti rahvas, aadlist ja talurahvast läbi kesk- ja uusaja, venelaste ja Venemaa rollist Eesti ajaloos, eestlastest ja nende uskudest erinevatel ajalooperioodidel, kas sõdadevaheline Eesti Vabariik ikka oli edulugu või mitte, kas iseseisvuse kaotus Teises maailmasõjas oli paratamatus jne) ning neid illustreerivaist ja täiendavaist vahelugemistest mõnel kitsamal teemal (suurematest lahingutest keskajal, Eesti piiride kujunemisest, panganduse algusest Eestis, Konstantin Pätsist ja Harju Pangast jne).

Sellest leiate palju pooltoone, varjundeid ja värve, mis pole ajalooõpikutesse mahtunud – seda, mida teile koolis ei õpetatud.

Andres Adamson (1964) on doktorikraadiga ajaloolane, õppejõud ja kirjastaja. Ta on avaldanud mitu ajalooraamatut, õpikuid ja muid kirjutisi, mille teemad ulatuvad läbi kogu meie ühise ajaloo.