MIDA INIMENE TÕELISELT VAJAB? ELAMISE NORMTASEMETETEOORIA

Raamatus käsitleb autor inimese vajadusi tavalisest rangemas võtmes: tõeliselt vajab inimene seda, milleta ta kannaks tõsist kahju. Kõik muu on lihtsalt soovid. Tõsine kahju inimesele võib seisneda kestvas kannatuses, keha või psüühika püsivas kahjustuses või inimliku võime, väärtuse või omaduse kaotuses. Igal vajadushüvel on võime vältida mingit tüüpi kahju. Vajaduse rahuldamine tähendab vastava kahju vältimist. Vajadushüved tagavad normaalsete edenemisprotsesside jätkumise, nende puudus tingib selle, et käivituvad ebanormaalsed taandeprotsessid. 

Inimeste normaalseks eluks on vaja hüvesid teatud koguses – see on vajaduse normtase. Üle normtaseme on vajadus rahuldatud ja ähvardav kahju välditud. Alla normtaseme on vajadus rahuldamata ja inimene minetab vältimatult midagi väärtuslikku. 

Ehkki inimlik kahju on hägus ja muutlik, on see mõõdetav. Kahju põhilisi mõõtühikuid on inimelu aeg. Üks kaotatud päev elus ei tähenda tingimata veel tõsist kahju, kuid raisatud päevade kuhjudes muutub kahju üha tõsisemaks. Kahju suhtes, mida hüvede minetus tekitab, jagunevad inimelu hüved kolmeks. Vajadushüvedeta kannataks inimene tõsist kahju. Paremushüvede abil saab elu paremaks muuta, kuid nendeta tõsist kahju ei teki. Liighüvedega saab elada luksuslikult, kuid nende loomine ja ületarbimine tekitab otse või kaude kahju teistele inimestele. 

Innovatsioon kasvatab vajadusi, sest loob võimalused seniseid kahjuohte vältida ja samas tekitab uusi. A. Maslow’ tuntud vajaduste püramiidi asemele pakub autor seletusjõulisema vajaduste puu kujundi. Lõpuks katsetab autor teooria rakendatavust kolme valdkonna, sh inimese seksuaalsuse peal.