Meditatsioonid esimesest filosoofiast

René Descartes’i (1596–1650) “Meditatsioonid esimesest filosoofiast, milles tõestatakse Jumala eksisteerimine ja hinge erinevus kehast”

ilmusid esmakordselt trükituna 1641. aastal Pariisis. Mitmes mõttes seisavad need ladina keeles kirjutatud meditatsioonid 17. sajandil toimunud filosoofilise pöörde keskmes ja selle mõjud kestavad siiani.

Euroopa mõtlemises valitses alates 13. sajandist skolastiline traditsioon. Skolastika toetus eelkõige Aristotelese õpetusele.

Varemgi oldi selle filosoofia vastu sõna võetud (nt. Bacon, Galilei), kuid mitmetel asjaoludel ei saavutanud need ideed kohe nii suurt kandepinda kui Descartes’i kirjutised. Teisisõnu – kogu Euroopas oldi juba mõnda aega valmis ümber hindama senist mõtlemist ning Descartes’i meditatsioonid andsid selleks ideaalse võimaluse.

Filosoofia oli varauusajal distsipliin, mis tähistas üldistavalt kõiki mõtlemise ja tegutsemise valdkondi ning hõlmas niisugusena loodusteadusi, matemaatikat, eetikat, majandust ja isegi poliitikat.

Nõnda võib põhjendatuks lugeda ka nende uurijate seisukohta, kes võtavad Descartes’i “Meditatsioonide” ilmumise valgustusajastu sümboolseks alguspunktiks.

Descartes selgitab kohe alguses, et tema teksti sihtgrupiks on lugeja, kes võtab endale aega koos temaga mõtisklemiseks ning suudab ja tahab vabastada vaimu meeltest, nagu ka kõigist eelarvamustest. Selline platonistlik arusaam püüab kõrvaldada välise osatähtsust. Nii on iseloomulik, et Descartes ei tsiteeri oma seisukohtade kaitseks otsesõnu ühtegi autorit nimepidi ning toob kooskõlas oma järeldustega kõik argumendid välja üksnes omaenda vaimust. Descartes kujundas teadlikult “Meditatsioonidest” süstemaatilise ja kõigis valdkondades varauusaegset skolastikat kritiseeriva teose nii vormi kui ka sisu poolest. Ta ei piirdunud muutustega mitte ainult mõnes spetsiifilises kategoorias, vaid kujundas programmi, mis pidi täielikult asendama senise filosoofia (kõige laiemas mõttes) ja pedagoogika.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.