Maa ja linna vahel. Eesti alevite lugu

Geograaf Edgar Kant jõudis 1930. aastail järeldusele, et alevi ja linna vahele polegi võimalik eraldusjoont tõmmata..

Raamatu pealkirigi viitab alevite kahetisele olemusele, milles leidub küll jooni maale iseloomulikust külaelust, ent alevi vaimsed ja ainelised sihid olid suunatud linna poole.

Alevirahvast, kelle vahendusel paljud argikultuuri uuendused sisustuse, rõivastuse, toidu, kommete jmt alal väga kiiresti linnast maale levisid, sai tõhus ühenduslüli linlaste ja maarahva vahel. Just sellepärast on põhjust alevitega veidi lähemalt tutvuda.

Ajaloolase Arnold Soomi andmeil on vähemalt kaks meie hilisemat alevit – Lihula ja Põltsamaa – alguse saanud juba keskajal. „Et Eesti- või Liivimaa alevikel oleks olnud mingeid asutamisürikuid või muid privileege, ei olnud tavaline. Nad lihtsalt tekkisid selleks sobivates paikades, peamiselt ordu või piiskoplike linnuste vahetus läheduses, ning leidsid sellistena kohalike võimukandjate poolt aktsepteerimist.“ Lihula alev hävis põhjalikult Liivi sõjas, ent Poola võimud, kelle võimu alla Põltsamaa peale Liivi sõda läks, üritasid seda uuesti ellu äratada.

Selle raamatu põhitähelepanu keskendub alevielule 20. sajandi esimesel poolel, puudutades põgusalt ka Nõukogude aja algul toimunud suuri muutusi.

Esimeses peatükis tuleb juttu Eesti alevite kujunemisloost, nende sotsiaalsest, majanduslikust ja kultuurilisest sisust.

Teises peatükis teeme põgusa sissevaate alevite ehitatud keskkonda, millest selgub, et suurimad erinevused ses suhtes valitsesid n-ö traditsiooniliste maalähedaste käsitöö-kaubandusalevite ning tööstusalevite vahel.

Kolmas peatükk on pühendatud alevite argielule, elulaadile, elamistingimustele, tervishoiule.

Raamatu viimase osa moodustavad väljavõtted 1890.–1910. aastail Riias välja antud saksakeelsetest aadressiraamatutest, mida ilmus Eestimaa ja Liivimaa kubermangu päris mitu. Neis oli eraldi alajaotus ka alevike-alevite kohta, kus esitati üksikasjalikke ja konkreetseid andmeid paikkonna võimu- ja vaimukandjate kohta, loeti üles kohalikud tähtsamad asutused, koolid, ärid ja käsitöölised-ettevõtjad, seltsid ja muud vabaühendused ... Võib-olla teeb need raamatud tänapäeval kõige väärtuslikumaks seal nimepidi üles loetud selles või teises alevis tegutsenud inimesed.