Läti leegionäri mälestused

Keegi selle maailma vägevatest on kunagi öelnud, et kõige ebausaldusväärsemad ajalootõendid pärinevad kaasaegsete sulest. Selles märkuses peitub sügav tõde, kui meenutusi kirjutatakse selleks, et selgitada ja õigustada oma tegusid. Reeglina on sellisel juhul tegemist poliitikute ja ühiskonnategelaste memuaaridega, kes püüavad oma tegevusele joont alla tõmmata ja kirjutavad tulevaste põlvkondade tarbeks. Selles märkuses on tõekübe sees ka juhul, kui oma mälestusi püüab jäädvustada tavaline, nn väike inimene. Siin tähendab aga sõna „kübe“ üksnes seda, et autor näeb toimuvat tavaliselt vaid oma mätta otsast, ta ei pretendeeri suurtele üldistustele, ta räägib üksnes sellest, mille tunnistajaks on ise olnud. Ning just selles piiratud ajaloopildis ongi keskmise inimese esitatud ajalootõendite väärtus. Kümned ja sajad sellised mälestused aitavad luua usaldusväärset pilti möödunud ajast, näidates tõde, mis tihti võib osutuda üsnagi julmaks ja sageli ka erinevaks stereotüüpidest, mis on inimeste peas kinnistunud tänu näiteks koolis õpitule või ajakirjandusest loetule.

Käesolevate mälestuste autor sattus vastu oma tahtmist rindele (Läti leegioni ridades), Kampfschule’sse (mis kujutas endast tegelikult trahvikompaniid), filtratsioonilaagrisse, NKVD ehitusvägedesse. Nagu ta on ise öelnud: „Kui meenutan oma noorusaega, tundub mulle üsna uskumatu, et olen elus... Samal ajal usun, et mu elukäik ei ole iseenesest sugugi uskumatu, vaid üsna tüüpiline mehe jaoks, kellel oli õnn – või õnnetus – sündida Lätimaal 1920ndate aastate alguses.“

Kaasaegsele lugejale, sellisele, kes tahab tõepoolest mõista, mis toimus vastuolulisel kahekümnendal sajandil, näitab raamat sündmusi läbi noore mehe silmade, keda ei huvitanud ei ideoloogia ega poliitika, vaid kes tahtis lihtsalt jääda ellu. Neid mälestusi võiks nimetada kohutava ajajärgu kaevikutõeks, mis räägib ilustamata ajast, mil kadusid olematusse tuhanded ja tuhanded elud.