Linn on mets

Luulekogu „Linn on mets“ võiks anda lugejale ühe võimaliku mustri, kuidas enese sees lahendada tänapäeval paljude jaoks oluline vastuolu vanavanemate maakodu suvelooduse ja kiire igapäevase linnaelu vahel. Kogu, nagu paljud muuski asjad maailmas, algab armastusest. See on noore kogenematu inimese puhul sageli kergestipurunev teema, nii ka siin. Kuid järgnevad valumõtted sunnivad „peategelast“ ennast sügavamalt läbi mõtlema, uuesti leiutama. Mingitlaadi lahendus sellest sünnib – salaja ning kogemata. Kuidas täpselt, selgub juba lugedes.

tule mulle järgi
hõbedat täis jälgi pidi
tule kaasa
sinna, kuhu ma üksi lähen
tule vaatama,
kui ma ei taha kedagi nägema
tule kuula mõtteid,
mida ma salajas hoian
tule selg ees
õiget pidi see rada ei kõlba
tule minnes
minemata ei saa
tule kinnisilmi
silmadega näed valesti
tule, helinad kõrvus
muidu mõtteid ei kuule
tule ja tantsi minuga varju asemel
tule ja laula minuga kaja eest
tule ja jutusta mulle
muinasjutte teisest ilmast...