LILLEAED 2. SILMAPAISTVAD ÕITSEJAD

Tegelikult algab uus kevad juba sügisel. Paljud taimed – sinililled, ülased, karukellad jt – on peitnud oma õienupud mullapinna lähedale, et kevadel päikese märguande peale õitsema hakata. Aiatööd lõppenud, algab mõtiskluste aeg. Laskem oma aiandusmõtetel ja –fantaasiatel lennata! Nii võime lõpuks maanduda oma unistuste aias. See on kõige parem aed – just täpselt selline, nagu oleme ette kujutanud. Unistuste aias ei pea rohima, muru pügama, tigusid luurama. Ja kui ühel päeval jälle maa peale tagasi jõuame, algab kõik uuesti...

„Raamatu avapeatükis anname näpunäiteid 19. sajandil laialdasemalt levima hakanud loodusliku aiastiili – alpiaia ehk kiviktaimla– rajamiseks ning soovitusi mägiaia, kahtlemata ühe põnevama ja keerukama aia taimestamiseks.

Järgmises peatükis on juttu sibullilledest. Selles mitmekesises ja värviderohkes taimerühmas jätkub õitsejaid varakevadest hilissügiseni, lumest lumeni. Kui botaanikud käsitlevad sibullilledena taimi, kelle säilituselund on sibul, siis iluaianduses nimetatakse nendeks mitmeaastasi taimi, kellel on mullas sibulad, mugulad, mugulsibulad või muguljad risoomid. Selget piiri sibullillede ja teiste püsikute vahele polegi alati nii lihtne tõmmata.

Seejärel tutvustame pojengide põnevat maailma: kuidas need pikaealised püsililled Hiinast Euroopasse jõudsid ning mil viisil neid kasvatada-hooldada. Lilleraamatus on toodud valik lihtõieliste, pooltäidis- ja täidisõieliste, Jaapani tüüpi pojengi ning põõsas- ja Itohi pojengi sortidest.

Kutsume lugejaid avastama ka päevaliiliate hullutavat paradiisi. Seekord on luubi alla võetud klassikalised sordid, mis on tõestanud vastupidavust meie oludes ning leidnud oma koha aedades.

Silmaringi avardavat lugemisrõõmu ja jätkuvat taimeõnne!“

Tiina Kolk, koostaja