Lesepitser

Romaan, mis kujutab endast perekonnasaagat, algab 1919. aasta kevadel, kui sõjaväehaiglas sureb kapten Vernet. Temast jäävad maha noor naine ja kolm alaealist tütart. Tollal oli kodanlaste pedantsetes ringkondades kohustusliku leina pikkus seitse aastat ja seda ettekäändeks tuues kapseldub noor lesk jonnakasse vaikimisse, tõmmates kaasa nii oma ema kui ka tütred. Kadunud kapten Vernet’st luuakse viirastuslik mehekuju, kes on ühtaegu olemas ja olematu, elus ja surnud.
Tütred saavad hariduse, üks neist oskab seda kasutada, teised mitte. Abielluvad nad kas armastusest, varanduslikel kaalutlustel või meeleheitest ning saavad lapsi, kellesse tahtmatult süstivad ettekujutuse viirastuslikust mehest. Leidmata toetust isadelt, kelle emad on neile valinud, ei oska pojad kasvada meesteks, tütred aga ei tea, kas nautida tärkavat iseteadvust või unistada maskuliinsest kangelasest.
Lisaks ühiskonnas toimuva panoraamsele lahkamisele on autor loonud terve rea erakordselt ilmekaid karaktereid koos igasuguste inimlike veidrustega, vürtsitab mõningaid kirjeldusi paraja irooniaga ja lisab siia-sinna musta huumorit. Võimsalt mõjuvad tema romaani läbivad kujundid. Ligustrihekid, valgete kivikestega kaetud aiateed, poonimisvaha lõhn ja veidi kõrbenud ploomimarmelaad rändavad ühelt leheküljelt teisele, ühest elupaigast teise otsekui põlvkondadevahelised köidikuid, millest vabanemine on raske. Kauneim ja täpseim kujund selle raamatu mõtte edastamiseks on musta ja valge äravahetamine fotonegatiividel: surmast saab elu ja elust surm.