KUUSKÜMMEND AASTAT HILJEM. MÕTUSE JAANI ELU JA INIMESED. II OSA

Vihm sibises vastu klaase ja heitis tuulehooga lisaks justkui herneid, mis tinisesid aknaplekil ja tornikatusel. Iilid sihisesid, lõunast kiirgasid üle tumeda mere ja läbi sääseparvse vihma Roomassaare sadamatuled, neemikul plinkis tuletorn.
Abrukat ei paistnud, Loode tammik tumendas vaid aimamisi, Tori pakkus litsilikku agulivira, kolmkümmend viis aastat tagasi hävinud Tursa kiriku juures roostetas sama kaua lagunenud muuli ääres Saksa sõjaväe väikese praami vrakk.
Kogu linn tundus mattunud vihma all unne, üle vee ja maa levis märg rahu, mida valvas vana jahtklubi tornis üks hullumeelne unetu. Ta tahtiski olla täiesti üksi, isegi mitte Katariinat oma kõrvale, ja Jaani vallutas tunne, et ta ei tahagi enam mitte kunagi vana jahtklubi tornist ära minna, et võiks jääda sinna koos vihmaga igaveseks.