Kuuba ühes hingetõmbes

ANNELI RAMOS PÕDER sündis 1967. aastal Kuubal ning kasvas seal ka üles, viimased 30 aastat on ta elanud Eestis. Tema ema on eestlane ja isa kuubalane. See on ühtaegu nii Kuuba lugu kui Anneli lugu: alates helgetest lapsepõlvemälestustest veel suhtelise heaolu ja vabaduse ajal ning lõpetades rusutuse ja lootusetusega, millega autor kokkuvarisevalt kodumaalt lahkus. Samal ajal on Anneli elukäik tihedalt põimunud Eestiga: Nõukogude Eesti on siinse lugeja jaoks ehk ootamatultki ainelise külluse allikas, hiljem aga on laulva revolutsiooni aegne värskus teravas kontrastis 1990ndate alguse Moskva süveneva viletsusega. Neid sidemeid elavdavad värvikad episoodid alates sellest, kuidas vanaisa Anatoli Põder Petserist ostetud pesumasina Kuubale saatis, ja lõpetades sellega, kuidas Ain Kaalep Havannas basseini kukkus.

Raamat on tagasivaade lapsepõlvele ja kooliajale Kuubal, õpinguaastatele Moskvas ning emigreerumisele läbi Rootsi Eestisse. Olgugi tegemist suures osas kaugel toimuvate sündmustega, peaks Eesti lugejale kommunistliku retoorika, ajupesu, tsensuuri ja olme kirjeldused pakkuma valusat ja samas naerutavat äratundmist, aga ka paljugi üllatavat. Autori vaatepunkt vastandub pealiskaudselt eksotiseerivale ja klišeelikule turistipilgule ning avab esialgu läbi lapse silmade, hiljem teadlikuma analüüsi seda, milliste läbimõeldud õõvastavate mehhanismide ja retoorikaga võib režiim rahvaga manipuleerida. Autori kirjutamisstiil on nauditavalt intelligentne ja humoorikas, ta kujutab Kuuba elu absurdi ning üha kasvavat viletsust ühtaegu koomiliselt ja suure südamevaluga.

„Juba oli kuulda Fideli rääkimas. Tema hääl oli selge ja terav nagu nool, see kostis kõigist akendest. Lukustasime end koos oma kaladega kuueteistkümnele ruutmeetrile – või kui kalade vastu õiglane olla, siis neljakümnesse kuupmeetrisse – ja läksin, käärid peos, teleka ette. Meie Nõukogude päritolu teleka Krõm kanalinupu keeramiseks tuli kasutada kääre. Koridori lõpust tuli riigipea karjete kaja ja liitus teatud viivitusega nende karjetega, mis tulid minu televiisorist. Lõpuks ütles ta: „Kodumaa või surm!“ See suutis mind liigutada ning tundsin, et päeval, mil Fidel sureb, hakkan ma nutma.“

„Oma uude kööki jõudmiseks tegime ukse läbi riidekapi. Probleemiks oli köögimööbli leidmine, kuna Havannas polnud saadaval ei puitu ega muud sarnast. Siis ühel päeval avastas ema Pizzeta köögi prügihunnikust suure puidust kasti, mille ühel küljel oli kiri: „Eesti Juust – Võru – Made in USSR“. Mis jumaliku sõnumi võis see kast tuua? Ehitage paat ja põgenege? Mina olen väliseestlaste kaitseingel? Selgus, et Pizzeta pitsa, mida ma koolist tulles nii sageli sõin ja mida havannalased jumaldasid, on tehtud Eesti juustuga! Kastist sai meie söögilaud, mille katsime vanaema tikitud laudlinaga, ja süües süütasime küünla – see oli meie Kannatuste Altar.“