Kirjad Venemaalt

Markii Astolphe de Custine visandas 1839. aasta suvel kirjutatud reisikirjades järk-järgult tervikpildi Venemaa ühiskonna toimimisest tema ajaloolise saatuse küüsis, põimides igapäevastseene, ajaloolaste töid ja jutustusi tähelepanuväärsetest seikadest ning isikutest (kellest mitmed on ka Eestiga otseselt seotud). Suurema osa ajast veetis markii Peterburis ja Moskvas, kus ta lisaks õukondlastele ja ametnikele kohtus korduvalt ka keisri ja keisrinna endaga, kellega peetud vestlused on lugejale ilmekalt edasi antud. Autor maalib oma teele jäänud isikutest veenvad psühholoogilised portreed ja kirjeldab nende kaudu läbinägelikult tsaaririiki koos hoidvaid nähtamatuid niite.

Tänu oma eruditsioonile ja seltskondlikule osavusele õnnestus kirjanikul ühena vähestest näha välismaalastele pakutava näitemängu taga Vene isevalitsuse ja riigiaparaadi barbaarset tegelikkust. Läinud algselt otsima tõendeid Prantsusmaal kaotsi läinud ancien régime’i õigustuseks, pöördus Custine saadud kogemuste toel tagasi veendunud liberaalina.

Teejuht „müstilise Venemaa“ mõistmiseks

Ajaloolane Krister Kruusmaa: „On vähe selliseid reise, mille järellainetus veel ligi kaks sajandit hiljem jätkuvalt värske jõuga kaldaid uhub. Prantsuse aadliku Astolphe de Custine’i kirjad oma viibimisest Venemaal 1839. aastal tekitasid furoori juba ilmumisajal ning said lääneeurooplaste jaoks kiiresti üheks võtmetekstiks „müstilise Venemaa“ mõistmisel. Teosest leiab nii haaravaid kirjeldusi kohtumistest tsaaririigi kõrgete peadega kuni keisrini välja kui ka kummaliselt tänapäevastena mõjuvaid argistseene. Seda kõike saadavad autori filosoofilised mõttekäigud küsimuste üle, mis olid Vene ühiskonnas aktuaalsed nii Nikolai I, Stalini kui Brežnevi ajal ning ootavad pingsalt vastuseid ka praegu. Custine’i on nii teejuhina kiidetud kui ka erapoolikuses süüdistatud, kuid igal juhul on tema teos Euroopa ja Venemaa vahelist suhet ühtaegu mõtestanud ja kujundanud. Nüüd on ka eestikeelsel lugejal esmakordselt võimalus sellele oma hinnang anda.“

Autorist

Prantsuse revolutsiooni keeristes sündinud markii Astolphe Louis Léonor de Custine (1790–1857) oli lapsepõlves tunnistajaks riigikordade ja ideoloogiate vägivaldsele heitlusele. Nii tema isa kui ka vanaisa, revolutsiooniaegne Prantsuse kindral, giljotineeriti ning tema ema istus vangis. Oma noorusaastad veetis Custine vaheldumisi perekonna pärusmõisas ning koos emaga Euroopas reisides. Pärast Pariisi asumist ta abiellus ning sai isaks, kuid õnnetuseks surid vaid mõne aasta jooksul nii naine kui ka laps. Samal ajal hakkasid aina enam levima kuuldused Custine’i homoseksuaalsusest.

Pärast põgusat karjääri riigiteenistuses otsustas Custine peagi seltskonna- ja kirjanikuelu kasuks, mida tema kõrgaadli päritolu talle lahkelt võimaldas. Isiklikud kannatused – abikaasa ja lapse surm ning seksuaalvähemusse kuulumisest tingitud ühiskonna põlgus – lisasid Custine’i teravale ühiskondlikule pilgule melanhoolse ja iroonilise varjundi.

Paraku ei pälvinud autor oma romaani- ja teatrikatsetustega ei publiku ega kriitikute poolehoidu. Ent kuigi Custine’i teoseid ei pärjatud kunagi kirjanduslike loorberitega, kuulus ta selgelt omaaegsete literaatide kõrgseltskonda: Victor Hugo, Honoré de Balzac, George Sand, Charles Baudelaire ja Stendhal olid tema salongis sagedased külalised.