Kihutas läbi öö
Õigupoolest ei pärine nende mälestuste kirjutamise idee minult, vaid kelleltki sellest noorte vihaste kunstijüngrite ringkonnas, kus ma kuni viimase ajani tavatsesin liikuda. Peamiselt veetsime aega küll viljatu jutuajamise ja hädaldamisega, mis aeg-ajalt paisus pealegi sõgedaks vihaks kõige ümbritseva vastu, kui see ei vastanud õhtute vältel tüütuseni korratud ulmadele (ning need ulmad olid nii kõrgelennulised, et elu neile paratamatult ei saanud vastata), kuid ma ei hüljanud siiski seda seltskonda. Igatahes paistsime oma väikeses Tartus silma, sest meie ettevõtmised põimusid alati mingisuguse akadeemilise (kõrgi) tõsidusega: isegi kui tegemist oli pöörase nurjatusega, õhkus tegijatest kummaline üleolek ja kinnisus, iga liigutus reetis mingisugust salajast pühendatust, kõikjalt (kuigi otseselt mitte millestki) hoovas kadedusttekitav tõdemus, et need oleme meie, üliõpilased. Nii ei tulegi imestada, et ma võtsin rõõmuga vastu ettepaneku (lausa tungiva korralduse) kirjutada oma klassivennast.