Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole?

Mark Fisheri "Kapitalistlik realism: kas alternatiivi ei ole?" raamat on ilmutuslik kirjeldus viimase paari aastakümne ühiskondlikust ja kultuurilisest atmosfäärist, mida autor tähistab mõistega “kapitalistlik realism” ning mis kujutab enesest “laialdast äratundmist, et kapitalism pole mitte üksnes ainus toimiv poliitiline ja majanduslik süsteem, vaid et tänapäeval on võimatu sellele mingit pädevat alternatiivi isegi ette kujutada”. Fisheri teravast kriisitunnetusest välja kasvanud raamat avab näitlikult selle situatsiooni kaugeleulatuvaid sümptome. Ta jälgib tänapäevase ühiskonnakorralduse mõju kultuuritajule, seda, kuidas inimeste närvisüsteem kohandub muutustega ühiskondlikus koes, samuti kapitalistliku realismi mõju vaimsele tervisele ja bürokraatiale, eriti haridussüsteemile.

Ent kuidas väljuda paigalseisust, kui kultuurivald ei suuda enam poliitilist vastupanu osutada? Traditsioonilised parem- ja vasakpoolsed lahendused osutuvad siin ummikteeks ning vaja oleks uue (kollektiivse) poliitilise subjekti esilekerkimist, keda autoril oma eluajal paraku ära oodata ei õnnestunud.

Raamatut täiendab Tõnis Kahu järelsõna.
Mark Fisher (1968­–2017) oli Briti kultuuriteoreetik, muusikakriitik ja õppejõud, kes kerkis esile sajandialguse blogosfääris nime all k-punk. Ta kirjutas kõikvõimalikel teemadel alates poliitikast kuni vaimse terviseni, J. G. Ballardist kuni Burialini. Peale „Kapitalistliku realismi“ ilmus temalt eluajal veel raamat „Minu elu viirastused: kirjutised depressioonist, tontoloogiast ja kadunud tulevikest“ (Ghosts of My Life: Writings on Depression, Hauntology and Lost Futures, 2014) ning postuumselt raamatud „Kummastav ja tontlik“ (The Weird and The Eerie, 2017) ja trükisõnas avaldamata kirjutisi koondav mahukas kogumik „k-punk“ (2018).