KÕIK TEED VIIVAD ROOMAST

Aliis on jõudnud oma eluga seisu, kus tulevikku vaadata pole tahtmist ning minevik hoiab kinni. Sellisel hetkel haagib ta enesega proua, kelle motoks on „Seiklejatel palun tülitada!”. Sündmused saavad alguse Roomas, kihutavad Firenzesse ja loksuvad Veneetsiasse. Aliis saab „läbi raputatud”, „selgeks loksutatud” ja lõpuks settib sellel road movie’l tõde, mis paljastab nii talle eluks juhised andnud Juha Stahlbergi („ära usalda kedagi, kes pole kunagi söönud homaari”) mineviku varjud kui aitab jõuda viimasele laevale, mis Aliisi ikka ootab.

Mammil oli sisemine kompass rikki läinud, nad ekslesid „sadakakskümmendkuus prussenti” õigetel tänavatel, mis osutusid tupikuteks ja valedeks tänavateks. „Bon vojaaž,” märatses Mammi, kui nad uuesti samu kohti läbisid. „Déjà vu,” parandas Aliis areldi. „Ma ütsi bon vojaaž ja seda ma mötle, head teed – ma ei taha neid maju enam näha!” Kuid oli midagi vingemat kui Mammi tahe. Firenze kanged kivist majad, mis moodustasid ühisrinde. Puhtalt ühe välismaa vanainimese kiusamiseks, nagu Mammi kahtlustas.

„Kõik teed viivad Roomast” on järg Varrakult 2017. aastal ilmunud raamatule „Viimane laev” ning 2018. aastal ilmunud teosele „… kes pole kunagi söönud homaari”.