Jungi hingeatlas

Oma loomust eirates või alla surudes on keeruline elada, aga veelgi raskem võib olla elada oma loomuse järgi. Mispärast me kipume ennast ka iseenda eest erinevate maskide taha peitma? Missugune paljudest teedest on see, mis meid oma komplekside komplektist mööda ja läbi, oma Kõrgema Minani juhatab?

Otsi kuis tahad, see teerada läbi tumeda ja mägise laane on konarlik ja eksitav. Hea, kui oskame seda otsides toetuda nähtamatutele rännuradadele, mis on nagu lindude migratsioonimustrid ning annavad meile ette meie tõelise põhjasuuna. Need on mustrid, mille kasutamist me ei õpi, vaid milles me elame. „Need päritud süsteemid iseloomustavad inimestele omaseid nähtuseid, mis on eksisteerinud iidsetest aegadest saadik: noorus ja raugaiga, sünd ja surm, pojad ja tütred, isad ja emad, paarumine ja nii edasi,” kirjeldab Jung oma arhetüüpide teooriat, mis on paigutatud tema terviklikku kosmoloogiasse, milles ta arvestab põhjuslike seoste kõrval samaväärselt ka tähenduslikke.”

Ent kaart ei ole sama, mis kirjeldatav territoorium. Jung jagab meiega terviklikku eluilma mudelit, mille kehtivust kinnitasid tema isiklikud kogemused. Kuidas sobitada selle maakaardi kontuure enda rännakute jaoks, on igaühe enda ülesanne, ent keerukatel retkedel on usaldusväärne teejuht see, kelle tarkus pärineb tema enda kogemustest, tema enda läbitud teekonnast.

Oma hingeatlase lehitsemine ja täiendamine seal, kuhu oma sisemaailma mandritel, ookeanidel ja mäeahelikel rännates parasjagu uuesti või esmakordselt jõuame, annab võimaluse näha, missuguseid suuremaid mustreid ja väärtusi meie igapäevategevus loob ja kannab. Jungi pärandatud abstraktsete ent oivaliste kontuurkaartide komplektis on jäetud küllalt vaba ruumi igaühe mandrite, mäeahelike, merekoletiste, näkineidude ja muu asjassepuutuva kujutamiseks.

Fred Jüssi
Tanel Mällo