JUMALATE VÕLURID. MAA KADUNUD TSIVILISATSIOONI UNUSTATUD TARKUS

Viimase jääaja lõpupoole 12 800 aastat tagasi lagunes tuhandeid aastaid varem süvakosmosest päikesesüsteemi sisenenud hiidkomeedi tuum paljudeks tükkideks. Mõni neist tabas Maad, põhjustades üleilmse kataklüsmi, milletaolist polnud juhtunud pärast dinosauruste väljasuremist. Teine samasugune laastav kokkupõrgete voog leidis aset 11 600 aastat tagasi, samal ajal, kui Platoni järgi hävis ja uppus Atlantis.

Selles raamatus avaldatud tõendid osutavad, et ajavahemikul 12 800 kuni 11 600 aastat tagasi hukkus üleilmsete kataklüsmide tagajärjel jääajal õitsenud edukas tsivilisatsioon. Ent oli ka neid, kes pääsesid katastroofist eluga – neid, keda hilisemates kultuurides nimetati Mõttetarkadeks, Võluriteks ja Taevast Tulnud Saladuste Õpetajateks. Nad rändasid oma suurte laevadega mööda maailma, tehes kõik, mis nende võimuses, et tsivilisatsioonisäde ei kustuks. Kõikjal, kuhu need Jumalate võlurid jõudsid, kandsid nad endaga kaasas mälestust ajast, kui inimkond hülgas harmoonia universumiga ning maksis selle eest kallist hinda. Mälestust ja tulevikku adresseeritud hoiatust ... Sest komeet, mis põhjustas ajal 12 800 kuni 11 600 aastat tagasi nii koletu suuri purustusi, pole meiega veel lõpetanud. Astronoomide arvates peitub algse komeedi rusuvoos komeedituuma 20-miilise läbimõõduga tume fragment, mis ohustab Maad. Göbekli Tepe ning Egiptuse püramiididesse ja sfinksi kodeeritud astronoomiline sõnum hoiatab, et meie ajal on karta „suurt naasmist“ ...

Kakskümmend aastat pärast rahvusvahelise menuki „Jumalate jäljed“ ilmumist kirjutab Graham Hancock raamatule järje, mis avab teemat, toetudes täiesti uutele teaduslikele ja arheoloogilistele tõenditele.

Epp Petrone soovitab: "Graham Hancock on avatud maailmavaatega rändur, kellel on konkreetne erihuvi: geomütoloogia. Kõigis oma raamatutes on ta seadnud küsimärgi alla, kas me oma ajalugu õigesti käsitleme (tõestab, et Atlantis oli olemas, Noa-aegne veeuputus oli päris, iidsete maajade monoliitehitised olid vaid "jäämäe tipp" kunagistest kõrgtsivilisatsioonidest jne). Kohati saab teda lugeda kui rännukirjandust, sest tõde tuleb otsimas käia kõigilt kontinentidelt, aga samas teeb ta ülevaateid astronoomiast, füüsikast, geoloogiast – teisisõnu, rändab ajas ja teadustes kompleksivabalt ringi.