Juhuslikud sõnad

Iga logofiil teab, et põnevaimate sõnade otsa komistab sageli juhuslikult, otsides midagi muud või otsimata üldse mitte midagi. Ja ega saatuse tahtel sülle sadanud huvitavat sõna saa niisama rahule jätta. Tingimata on vaja välja uurida, kust ta tuleb, mida tähendab ja millised on tema seosed teiste sõnadega.

Niisiis, mida tähendavad „ööp“ ja „hüüs“, „morbe“ ja „rõlge“ ning „eetma“ ja „leema“? Kes on välja mõelnud teada-tuntud sõnad „robot“, „olme“, „roim“ ja „rula“? Kust tulevad „luuslank“ ja „vingerpuss“? Mida võisid „laikima“ ja „luger“ tähendada sada aastat tagasi? Kes või mis on „laiskliisu“ ja „pindevillem“? Mida inimene teeb, kui ta „repunseerib“, ja veel „küpsiküüsi“?! Kuidas on „tšau“ seotud orjade ja „rabarber“ barbaritega? Aga „ridikül“ lehma seedekulglaga? Mis vahe on „mulgul“ ja „augul“? Kas on sobilik tarvitada sõnu „selmet“ ja „peagu“? Miks meie ütleme „vananaistesuvi“, kui bulgaarlased nimetavad sama aega „mustlassuveks“, türklased aga „basturmaasuveks“? Ja miks räägib üks lugupeetud keeleteadlane itsee ja ipohi keelest, kui sääraseid üldse olemaski ei ole?

Raamatu enam kui sadat sõnalugu illustreerivad silmapaistvate sõnaloojate portreed, koopiad vanadest arhivaalidest ning värvikad näited proosast, luulest ja omaaegsest ajakirjandusest.