Jaan Tõnisson ja Viron itsenäisyys

Eesti esimesest iseseisvusperioodist (1918-1940) kerkib teiste seast esile kaks nime: Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts. Nende koostöö ja omavaheline võistlus on esile toodud ka selles esimeses Jaan Tõnissoni eluloos.

Päts alustas vasakradikaalina kuid lõpetas autoritaarse diktaatorina. Tõnisson oli rahvuslik ajakirjanik ja riigimees, kes jõudis mõne aja pärast liberaalse opositsiooni juhiks ja suri lõpuks ebaselgeks jäänud asjaoludel.

Erkki Tuomioja on valinud oma raamatule huvitava vaatepunkti: ta põimib Tõnissoni elusündmuste ja Eesti poliitilise ajaloo sisse samaaegseid sündmusi ja poliitilisi otsuseid Soome ühiskonnast.
Lisaks isikuloole võib raamatust lugeda huvitavaid tõlgitsusi sellest, kuidas geograafia, naabrussuhted, poliitikute isikuomadused ja püüdlused, nagu ka vähemtähtsad seigad on mõjutanud ajaloo suuri käänakuid ja maade riikliku arengu suundi.


Erkki Tuomioja huvi Jaan Tõnissoni vastu tekkis raamatut «Häivähdys punaista» kirjutades; tema vanaema Hella Wuolijoki oli 15-aastane koolitüdruk, kui ta kohtas Jaan Tõnissoni esimest korda Postimehe toimetuses. Sellest algas kodanliku Eesti rahvusliku ärataja ja liberaalse riigimehe ning eesti juurtega soome salongikommunisti ning kirjaniku eluaegne sõprus.
Nii oli loomulik, et Hella Wuolijoe elulooraamatule järgnes Jaan Tõnissoni elulugu.