Ita Ever. Lava on elu

„Nii vähe on praeguses elus asju, mis on kindlad. Nagu Tammsaarel üks Mauruse kooli õpetajatest küsib: mis see on, mis oli, on ja jääb (peale jumala). Raske öelda, kuidas sellega praegu on. Aga mingi kindlustunne tekib, kui on keegi, kellest sa tead, et tema on seal, on kohal, püsib. Aga mitte tardumise mõttes. Vaid et see ongi tema koht ja tema paik, tema väärtustab seda kohta ja see koht väärtustab teda,” kirjutab raamatu saatesõnas teatriuurija Lea Tormis. Ja lisab: „Ita Ever kehastab aja ja teatri muutumist ja ühtlasi eneseks jäämist. Sõltub ka näitleja oleku intensiivsusest, temperamendist, enesekehtestamise jõust ja tahtest, kas temast saab teatri sümbol. Itast on saanud.”

Raamatus „Ita Ever: Lava on elu” on viis peatükki: Puudutus, Elamus, Vallutav sarm, Kroonika ja Ita Everi rollibibliograafia. Siin räägivad Everist nii noored näitlejad kui ka vanad korüfeed, kirjutavad oma mõtteid-muljeid arvustajad, lavastajad, kaasteelised. See on ka lugu fotodes, neid on raamatus arvukalt.

Jah, kuid mida arvab Ita Ever ise elust ja üldse? – Palun väga, „Ita sõna” läbib raamatut. Tundub, et igaühele meist on ta midagi öelnud või ütlemas:

Noorus tuleb aastatega.

Ära vihasta, ainult vaata ja imesta.

Kui mina oleksin lihtne ilus lill, siis üks kullerkupp.

Raamat „Lava on elu” annab lugejale võimaluse rännata koos Ita Everi ja tema unustamatute tegelaskujudega läbi aastakümnete. Läbi meie kõigi elatud elu. Üha uued põlvkonnad on aastakümnete jooksul kasvanud üles koos Ita Everiga. Mõni ta tegelaskuju ehk ei pruugigi meeldida, aga see pole üldse tähtis. Itat armastatakse tingimusteta. On tunne, et temaga on kindel. Kui Ita Ever on Draamateatri laval, siis sa tead, et kõik on hästi ja elu läheb edasi.

Loe katkendit raamatust Rahva Raamatu blogist!