Hõbevalge

Keel on võimas realiteet ja keelesugulus äratab tugevaid tundeid. Suviti rändavad meie kunstnikud, heliloojad ja kirjanikud itta, otsekui oleksid nad sinna maha unustanud miskit, mida homme tingimata vaja läheb. Pärast vaatame nende pilte, kuulame nende viise ja ütleme iseendale: ahaa, need oleme meie. (lk 5)