Hendrik Sal-Saller. Intervjuu iseendaga

„Ma istusin inimtühjas Estonia kontserdisaalis. Lava oli inimesi täis, kuid saalis olin ainult mina. Nutitelefone tollal veel polnud ja nii ei jäänud mul muud üle kui tuima näoga pealt vaadata, kuidas isa suure orkestri koosseisus järjekordset sümfooniat harjutab.” 

1966. aasta 31. jaanuaril, täpselt kümme aastat pärast legendaarset Johnny Rottenit sündinud Hendrik Sal-Salleri elufilosoofia on, et muss peab olema aus ja tulema südamest. Kooli ajal punkarielu elanud ning hiljem sundkorras Nõukogude armee dessantväeosas Spetsnazi väljaõppe saanud Sal-Saller on oma 35-aastase muusikukarjääri jooksul ära jätnud kolm mängu ja meenutab, kuidas ta juba üsna oma muusikutee algusaastail tormas pärast mängu koju uusi lugusid kirjutama, samal ajal kui bändikaaslased läksid nautima kõike, mida bändimehe-kuulsus endaga kaasa tõi. Sal-Salleri ja Smilersi tõus Eesti muusikataevasse oli kiire ja vastandina nii mõnelegi komeedile on ta sinna kindlalt püsima jäänud. Ainult Afganistani ei ole Hendrik tahtnud minna. Milleks saatust narrida...

Hendrik Sal-Saller’i jutud on kirja pannud hea sõber Mihkel Raud.