HAVANNA TUULED

Mario Conde on keskealine Havanna politseinik, kes tegelikult eelistaks olla kirjanik. Ta jagab oma kodu vanaisa järgi nime saanud tapluskala Rufinoga ning oma üksildasi õhtuid ülekaalulise ratastoolis sõbraga. Ühel põrgulikult palaval ja tuulisel päeval armub Conde pööraselt ja pöördumatult tänaval kohatud naisesse, kes kõigi tema muusikaliste fantaasiate kulminatsioonina armastab džässi ja mängib saksofoni. Samal ajal aga peab nostalgitsemisele kalduv armunud politseinik jälile saama, kes on tapnud noorukese laitmatu iseloomustusega kooliõpetaja.

Ilmselt ainult kuubalane on võimeline kirjutama niivõrd poeetiliselt, peaaegu sentimentaalselt sigaritest, rummist ja pesapallist. Muidugi ka sõprusest, armastusest ja söögist. Ja Havannast.

Jaan Martinson soovitab: “Maailm pole üllatuste eest kaitstud. Ühel kaunil päeval avaneb maarjamaalasel võimalus lugeda maakeeles… Kuuba krimikirjandust uue milenniumi algusaastatest, kui riigis lokkas Fidel Castro juhitud kommunism. Ja nagu selgub, kuuluvad Kuuba krimkad väärtkirjanduse kilda.

Kuuba jääb Kuubaks ükskõik, milline -ism seal valitseb. Rahvale läheb korda kõik see, mis minevikus ja arvatavasti ka tulevikus. Pesapall. Hemingway. Sigarid. Rumm. Raju ööpäevaringne seks. Kariibi toit. Laiade puusade ja pruntis huultega naised. Ja inimlikkus ning väärikus.

Eneselegi arusaamatul kombel politseinikuks saanud sügav kirjandushuviline Mario Conde – Krahv – on kõike seda, mida me ühelt võimukandjalt ootame, vaatamata tema nõrkustele rummi ja õrnema soo vastu. Lõpuks kohtab ta unelmate naist, kes kõigi tema muusikaliste fantaasiate kulminatsioonina armastab džässi ja mängib saksofoni. Ja jälile saama, kes on tapnud noorukese laitmatu iseloomustusega kooliõpetaja. „Havanna tuuled” on, nagu sarja esimenegi teos „Laitmatu minevik”, pigem kuubaliku elustiili raamat kui krimka.”