Frankenstein

Sveta Grigorjeva kolmas luulekogu „Frankenstein” pöörab senistest enam tähelepanu avarama, mutantjama keha- ja maailmatunnetuse otsimisele. Ihuline ja poorne, lausa tselluliidine luule lõikub terava sotsiaalkriitika ning õrnusega kõigi sobitumatute ja tõrjutute suhtes. „Frankenstein” võib inspireerida otsima mustreid nii kehalt kui ka tähistaevast, lugema nii kirjandust kui ka kuud, tekitama enesele uusi närvilõpmeid ning asetama kahtluse alla kehtivaid võimusuhteid. Luulekogu pealkirja allikas Frankensteini koletis on eikuskile kuuluv ebard, Grigorjeva käsitluses aga jõustav näide, kelle sünd nõuab kehalisuse ümber mõtestamist ning kes on piirideülene eeskõneleja kõigile neile, keda on sunnitud mingil põhjusel ennast häbenema.

emake maa

vahel mõtlen mis asi see on

et loodust kiputakse kutsuma emakeseks maaks

ja et kas ta on siis

üksikema

näib küll nii huvitav – kas ma olen siis selle

üksikema laps

üks paljudest ja kas sel juhul inimesed

on tema kõige üleannetumad ja kiuslikumad järeltulijad

kui emake maa saaks kas ta annaks meid ära

mind ja sind kogu inimkonna –

lapsendamisele

või isale kasvatamiseks

aga kus isa üldse on

millal ta tagasi tuleb

miks pole teda nii kaua näinud

pole teda üldse näinud

millal ta tuleb tagasi töölt

taevast baarist

teise naise juurest

äri ja maailma juhtimast

teadusavastusi tegemast

sõda alustamast sõda lõpetamast

otsustamast sinu ja minu

emade tütarde õdede emakese maa keha üle muide

kas maa tahtis üldse emaks saada

kas keegi üldse küsis talt

kas teda äkki hoopis ei sunnitud selleks

mulle tegelikult ei meeldi mõte ja

metafoor loodusest kui emast

arvan et loodus kui kallim

oleks palju parem

ja ega see kallim ei pea ju olema naine

mõtle kui loodus oleks su kallim

millise rõõmuga viskuks sa alasti ta merede laintesse

saades nii märjaks nagu sa kunagi pole veel saanud

millise mõnuga suruksid sa oma sõrmed ta niiskesse mulda

ja masseeriks jalgadega ta liivast pinda

millise hõõgumisega hõõruks sa end vastu ta kivist mateeriat

puudutaksid ta elunäinud krobedaid puude tüvesid

tantsiksid mõnele põõsale üldsegi mitte puist sületantsu

vabastame loodusest ema

ta ei ole kunagi tahtnud see olla

keegi meist muidugi ei tea mida ta üldse tahta võib võiks

aga vahest tahaks ta minu ja sinuga suhet

kui võrdsega