Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale

Mäletan vägagi selgelt, kuidas ükskord – olin siis vist 17 – sain purjetades võistluse ajal nagu puuga pähe ja taipasin, et paat läheb kiiresti edasi vaid ühel juhul – ainult siis, kui kõik on õigesti.

Jah, aga võta kinni, mis on kõik, ja kuidas saada veidigi aimu, mismoodi peaksid detailid olema omaette ja üksteise suhtes, et oleks õigesti? Kui paadil on mast püsti, puri peal, rool taga ja tuult ka, siis paat liigub. Kuidagi liigub... Kiiresti liikumiseks peab paadis olev inimene teadma,

a) mida (kõike) on vaja arvestada ja
b) kuidas peab iga detail olema seatud, et oleks täpselt õigesti.

Veel peab oskama kõike seada ja hoida nii, nagu peab olema, ning aru saama, miks on süsteemsus põhjapaneva tähtsusega. See ei ole kerge, sest merel ju kõik kogu aeg muutub. Iga laine lõhub kurssi, tuul keerutab, konkurendid kavaldavad... Muidugi peab suutma hoida tähelepanu all kõik tegurid vastastikustes seostes ja püsivalt. Selleks on vaja vilumust, kiirust, jõudu, julgust, visadust. Olin juba poisikesepõlves täiesti kindel, et see, kes ei suuda keskenduda nii, et hoomaks süsteemi, see purjetamises edu ei saavuta.

Elus on tegelikult samamoodi. Purjetamine on nagu elu väike mudel. Kõik lapsed tuleks panna purjetama. Vaja oleks panna nad paati ja lükata paat kaldast lahti. Mõtelgu ise, kuidas kaldale tagasi saaks. Avastagu ise elu ja elamise eeldusi! Arvan et õpetaja on seda parem, mida vähem ta tikub õpetama. Õpetaja saab innustada, julgustada, avardada vaatevälja, äratada huvi, tugevdada usku jpm. Keegi ei saa targemaks õppides; targemaks saab mõeldes ja mõtestades. Subjekti areng on loomingu, mitte õppimise funktsioon ja haritud isiksus – see on kultuuri funktsioon.

Purjetamises on nii, et need, kes süsteemselt mõelda ei oska ja ei suuda süsteemselt tegutseda, jäävad viimaste hulka. Ühiskonnas tuleb ette, et just sellised trügivad etteotsa ja loodavad elada teiste arvel, looduse arvel, kultuuri arvel...

ÜLO VOOGLAID