Eiffel

Pariis, 1886. Gustave Eiffel ei tule enam oma töökojast välja, tema meeled on haaratud 300 meetri kõrgusest tornist, mida ta tahab ehitada keset Champ-de-Marsi parki. Muidugi, maailmanäitus väärib seda väljakutset ja Prantsusmaa usu tagasisaamist oma kõikvõimsusesse. Kuid kas see on ainuke põhjus, mis paneb terasevõluriks kutsutud meest täiusliku vormi leidmiseks vahetpidamata plaane sirgeldama? Kaubandusministri korraldatud õhtusöögist saadik, mil ta heitis Pariisi kõrgkihi ette oma pöörase idee, on insener kui kinnismõtte küüsis. Ükskõik mida ta ka ei visanda, ilmub joonisele Adrienne, samal õhtul välja ilmunud kaotatud armastus, tema vaimustav siluett kuklast pihani. Eiffeli tabab valgustus: jalamist tipuni ei pea kulgema mitte sirge, vaid kõverjoon, sümboolne ja elus. „Me ehitame unistust!“ Nüüdsest peale on Gustave’i elu pühendatud A-tähele, mis on tema torn, kõrgudes Pariisi taevasse, valmis seda läbistama ja vallutama ...

Prantsuse kirjanik ja ajakirjanik Nicolas d’Estienne d’Orves on kirjutanud umbes kakskümmend esseed ja romaani, mille publik ja kriitikud on hästi vastu võtnud. Kes muu kui Pariisi linna armunu, saaks romaaniks kirjutada menufilmi Eiffelist. Talle omase lennukuse ja uljusega heidab kirjanik uue, sügavalt romantilise pilgu kuulsa arhitekti ja looja elule. Tema nägemus muudab igaveseks vaadet suursugusele tornile, Pariisi ja Prantsusmaa sümbolile.