Eesti teatrimajad. Kaskedega küünidest tänapäeva teatriarhitektuurini

Raamatu fookus on Eesti teatriarhitektuur ning peatähelepanu on hoonetel, mis on spetsiaalselt teatriteks projekteeritud. Selle kõrval vaadeldakse ka tähtsamaid teatriks kohandatud maju, alustades talu ja teatri sümbioosist ärkamisajal ning lõpetades hoonetega, mis (peamiselt pärast teist maailmasõda) püsivaks teatritegevuseks kasutatud on (Aadli palee nukuteatriks, keskaegne kaupmeheelamu linnateatriks, kino Gloria Palace Vene teatriks jmt).

Teatri ehitamine on alati sündmus, mis algab juba hoone koha valikust linnaruumis. Maja määrab suurel määral teatri identiteedi, annab tehnilised võimalused lavastusteks, publikuruumid omakorda mõjutavad külastajat, suunavad ja häälestavad teda. „Teater kujutab endast kahte ruumi kahe sissepääsuga, üks publiku, teine näitlejate jaoks. Seal on kaks maailma. Pimeduses istuvad inimesed kiikavad teise maailma. See on illusioon. Selleks nad teatrisse tulevadki.“ Nii on öelnud Peter Brook.

Raamatus uuritakse, kuidas Eestis neid kaht teatrimaailma eri aegadel ühendatud on, milline on teatrimajade koht Eesti arhitektuuriajaloos ja kultuuriloos.

Mida vanem on teatrimaja, seda pikem on lugu, mis tema ruumide kaudu ajaloos edasi kandub. Erinevalt etendustest, mis elavad edasi vaid mälestustes.

Karin Hallas-Murula