EESTI KUNSTIMUUSEUM 100

Raamat, mille tekstide autoriteks on Eesti Kunstimuuseumi praegused ja endised spetsialistid, kirjeldab Eesti Kunstimuuseumi muuseumiks kujunemise lugu, kuid ühtaegu peegeldub selles suur ajalugu, kogu sajand Eesti kultuuri, poliitikat ja ühiskonda.

Alates sellest, kuidas väike grupp intellektuaale nägi endal nii kohustust kui ka võimalust hakata korraldama eesti kultuurielu kogu selle laias spektris, kuidas muuseum kasvas entusiastide ideedest edasi, pürgides professionaalseks organisatsiooniks; kuidas sõda hävitas mitte ainult iseseisvuse, vaid sõna otseses mõttes ka kunsti: põlesid kunstiteosed, arhiiv ja raamatud; kuidas sõjajärgsest raskest majanduslikust olukorrast, kuid veel enam ideoloogilistest nõudmistest hoolimata suudeti muuseumis säilitada oma selgroog, hoida eesti kunstipärandit, korraldada näitusi ja uurida materjali, mis kogudes varjul; ja kuidas taasiseseisvunud Eesti Vabariigi valitsuse üks esimesi suuri kultuuriotsuseid oli ehitada uus kunstimuuseum – esimene tõeliseks muuseumiks kavandatud hoone Eestis, mida nii kaua oli oodatud ja loodetud. 

Nüüdseks on Eesti Kunstimuuseum kasvanud viie filiaaliga suureks organisatsiooniks, mis tajub oma vastutust ja võimalusi ilmselt sama tugevalt kui sada aastat tagasi kirglike vaidluste keskel, kus küsimus, milleks on üldse vaja kunstimuuseumi, polnud sugugi nii iseenesestmõistetav. Raamatu koostamisel oli eesmärgiks koguda, uurida ja jagada muuseumi käsutuses olevat ajaloolist teadmist.