DAN PÕLDROOS

Mälestused muudavad «reaalaja» subjektiivseks. Kaduvas teatrikunstis eriti. Iseäranis Dani puhul, kes kulges oma suveräänses ajamõõtmes. (Ivo Uukkivi: «Dan elas omas ajamullis.») Dan Põldroos kinkis oma elukestvas mononäidendis iseendale, publikule ja partneritele heldelt aega, et oma lugusid pajatada, läbi mängida, üha uusi detaile juurde improviseerida ning mängu ja tõelisuse piire kombata, avardada, osatada. Kuni Dan lugu vestis, seni olevik kestis.

Dani saatust teatriilmas võiks vabalt vaadelda hoopis tagurpidi, lõpust algusesse. Oleks ehk õiglasem? See näitlejasaatus oligi äraspidine: ta ei rühkinud tippu, vaid alustas kõrgel mäeharjal ning liugles siis mäekallakut mööda alla. Just nõnda jõnksulises ja ettearvamatus rütmis nagu Dani lemmik-atraktsioonis, veepargis toru sees sõites.

Autorist

Pille-Riin Purje on teatriloolane ja -kriitik ning Raadioteatri toimetaja. Ta on töötanud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teadurina, lavastanud kuuldemänge ning kuulunud aastaid Eesti teatri aastaauhindade ˛üriisse. Temalt on ilmunud raamatud «Jüri Krjukov. Rolliportreed ja mälestuskillud», «Kuraditosin näitlejat «Hiirelõksus»», «Jüri Järvet. Narr ja Kuningas» ja «Johannese passioon. Rakvere Teatri lavastuse vaatlus».