Calmerino. Estraaditäht. Kalmer Tennosaare lugu

Kiirelt tulnud – kiirelt läinud? Kirjeldab see klišee kõige täpsemalt Kalmer Tennosaare lauljakarjääri? Võimalik. Põlvamaa külast suurtele lavadele lennanud mees, kellest võinuks saada Nõukogude Liidu Yves Montand, teeb ühtäkki tagasikäigu ja maandub täheseisusest kohaliku televisiooni saatejuhiks ja toimetajaks. Tõuseb korraks tagasi orbiidile Onu Kalmerina ja siis on kõik. Nii austajate hordide kui ka pereeluga. Tõsi, ta loob uue pere. Ta teeb muusikasaateid. Ta koguni laulab. Veel. Tunnistab, et hinges on rahu. Kas ikka on? On seda rahu temas üleüldse kunagi olnudki?

Kui Aili Tennosaar, Kalmeri teine abikaasa, raamatu läbi loeb, tunnistab ta, et ega ta vist oma kaasat õieti tundnudki. Mis sellest, et veetis selle mehe kõrval paarkümmend aastat. Esimesel abikaasal Sirjel ja tema tütardel Kadril ning Liinal on Kalmerist oma lood. Ailil ja tema tütrel Teelel oma mälestused. Kohati kipuvad need lood ja laulud üksteisele vastu käima. Igal on oma tõde ja oma õigus. Nende lugude keskel asub Kalmer, kellest kunagi ei saanud suurmeest nagu Georg Ots, kuid keda alati ümbritses hulk kirglisi naisi. Ka oma perekonnas. Ning kired möllasid selle edevapoolse mehe ümber tema viimse hingetõmbeni. Mis salata, sellest õhkab stiili. Calmerinolikku.