Budapesti spioon

Eesti lugejale juba tuttav ajakirjanik Zsigmond Gordon ungari kirjaniku Vilmos Kondori raamatutest „Budapest noir“ ja „Patune Budapest“ tegutseb jälle! Seekord istub ta ühel süngel talvehommikul taksosse, et Budapesti lennujaamast Reutersi korrespondendina Berliini sõita, ja mässitakse otsemaid jõhkrasse spioonilukku.

1943. aasta jõuluajaks on Teine maailmasõda peatselt lõpusirgele jõudmas ja Ungari väljavaated ei ole helged, ükskõik, kas võitjaks osutub fašistlik Saksamaa või kommunistlik Nõukogude Liit. „Üks rääbakas punane kass jooksis nende ees üle tänava, mõne hetke pärast ilmus nähtavale teda jälitav süsimust kõuts.“ Mõned Ungari poliitikud üritavad sokutada riigi tuleviku hoopis kolmanda „kassi“ kaitse alla, aga selleks on neil vaja erapooletuid ja äraostmatuid abimehi, kes armastavad oma maad ega kipu lobisema. Gordon on just selline mees ja kohe saabki ta sääraste lugude iseloomu omal nahal tunda: ta pekstakse läbi, nagu ikka, ta abiellub ja pääseb sel korral vaid üle noatera mõrvast. Seigelnud senisest suurema kaarega läbi Euroopa, jõuab ta tagasi Budapesti, et välja selgitada, kes mängib diplomaatia malelaual topeltmängu, mille eest tema pidi äärepealt eluga maksma.

Budapesti rahva eluolu on aga veelgi süngem kui sarja varasemates raamatutes. Isegi Gordoni vanaisa keedetud moosid on juba otsas ja kirjanduslikult saame maitsta vaid suurlinna leidlikku sõjaaegset talongigastronoomiat. Detektiivid nutavad taga nurjatuid mõrtsukaid, kes tapsid armuasjade, raha või kadeduse pärast. Nüüd tuleb neil taga ajada kibestunud inimeseloomi, kes löövad üksteist maha seetõttu, et ei suuda lihtsalt taluda kõikjal valitsevat hirmu ja õudust. Mida uurimisväärset on selles, kui keegi on kellegi tapnud kotitäie kartulite pärast?

Nii kohtuvad suur ja väike ajalugu Gordoni kujus. Ta paneb kaabu pähe ja asub ikkagi uurima, mis juhtus ja miks.

Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.

“Budapesti spioon” on on viieosalise krimisarja kolmas raamat. Sarjas on varem ilmunud “Budapest noir” ja “Patune Budapest”.

Jaan Martinson soovitab: “Pseudonüümi taha peitunud Vilmos Kondori on krimkamaailma värske tuul, tuues endaga kaasa aastaid laagerdunud hõrgud aroomid Ungarist. Kondor läheb oma teostes ajalukku. Pentaloogia esimene teos „Budapest Noir” kirjeldab sündmusi 1936., „Patune Budapest” 1939. ja „Budapesti spioon” 1943. aastal, kui ilmasõda liigub lõpu suunas ning Ungaril on kaks halba valikut, kas sattuda Saksamaa või Venemaa mõju alla. Ent on ka kolmas, ebatõenäoline võimalus, aga proovida tasub, kuid selleks on vaja oma maad südamest armastavate meeste abi ja siin astub mängu sarja peategelane ajakirjanik Zsigmond Gordon.

Kui vaagida, siis Budapesti lood on üle pika aja ehedad meestele mõeldud krimkad: nii Gordon, kui ta kaaslased on kõva käega mehed, võtavad valu kui elu loomulikku osa, millega tuleb sõbraks saada ja juhinduvad otsustaval hetkel mitte võimalikest tagajärgedest vaid tõdemusest, et mehed peavad tegema seda, mida mehed peavad tegema. Tume õhkkond, mis toona Euroopas valitses ja mille Kondor ehedalt esile toob, annab lugudele võimsa tausta.”