Avatud väravate öö

„Ma tean, miks sa siin istud,“ segas Trevise närveerimist Hanna hääl. „Ma olen küla pealt neid müüte kuulnud.“

„Milliseid müüte?“ tegi Trevis üllatunud näo. „Mina ei tea mingeid müüte,“ valetas poiss nii usutavalt, kui suutis.

„Terve küla räägib, nagu oleks sinu vanavanaema peast veidi soe olnud, aga mina usun, et ta oli rohkem mõistuse juures kui teised normaalsed kokku. Ma tahan ka siinsete elanikega kohtuda.” 

„Sa võid ükskõik kus oma väljamõeldistega kohtuda,” tahtis Trevis tüdrukust ruttu lahti saada, sest väravate avanemiseni olid jäänud loetud minutid. “Sul pole siin ohutu,“ 

„Oo, enne ütlesid, et sa ei tea midagi ja nüüd korraga tead, et mul ei ole siin ohutu!?“

„Kui vana sa oled?“ haaras Trevis viimasest õlekõrrest lootuses, et ehk on tüdruk alles kaksteist, aga ei ...

„Kolmteist, täpselt õiges vanuses,“ kõlas vastuseks.