Shipping is free
Sveta Grigorjeva esimene luulekogu “kes kardab sveta grigorjevat” (2013) tekitas oma julge ja terava luulekeelega tormi veeklaasis. Milline luule on see õige luule, ja kas “noored vihased naised” plõksivad niisama? Grigorjeva uus kogu “american beauty” jätkab tundlikku ja kompromissitut ühiskonna- ja enesekriitikat, kus ääremaa persekukkunud printsessid ei oota oma printsi, vaid loevad Nirvana saatel Platonit. Ühtlasi võib luulekogust saada vastuse põletavale küsimusele, mis on (või ei ole) naisluule.
inua
ta kõnnib vastutuult
see piiga
see on talle näkku kirjutatud
poolpilul silmad õhku ahmiv huul
ja talle kõnnin vastu mina
talle kõnnib vastu tuul
ta kõnnib vastutuult
mitte et ei oskaks pärivoolu
lihtsalt tuul pöördub alati ta vastu
ükskõik mis ilmakaarde ja kui kiiresti
ta ka ei pööra
ta kõnnib vastutuult ja mul on tunne et
et me oleme maganud samade meestega
meid on vihanud samad naised
me oleme alati kahe mehe vahel mis tähendab et lõpuks
valime ikka iseenda
me oleme kirjutanud erinevate sõnadega samu luuletusi
õppinud end rahuldama juba viieaastaselt
kuid pole siiamaani kaotanud lapselikku süütust
valades salaja püha vett teineteise suhu
suudlustega mis pole eelmäng
vaid totaalne lõpuniminek
me oleme armastanud üksteist nagu jumal ja inimene
nagu need kaks nõrga iseloomuga tobukest aegade alguses
kes lubadusi ei pea
meile on pähe kukkunud sama õun mis newtonile
me hammustasime sest tüki nagu eeva
kusjuures me hammustasime sest läbi juba enne selle maitsmist13
ning see jäi meile kurku nagu sel eebenivärvi juustega muinasjututüdrukul
aint et me lõpetame halvemini kui
ükskõik mis boring ass shit happy end
ta kõnnib vastutuult
see piiga
ta kõnnib seda aeglasemalt
mida kiiremini kõnnin mina
ja ma ei tea kes
meist õnnetum
kas tema mina
tuul või
õun