Aegruum

Kui ma olin 12-aastane ja teesklesin, et juba magan, siis kuulsin pealt oma ema ja õe vestlust. Ema kurtis õele, et ta on minu pärast mures ja ta ei tea, kas must saab asja. See vestlus on mind siiamaani jälitanud ja nüüd ma olen piisavalt infot kogunud, et julgelt öelda - ema, sul oli õigus.
Aga kui ma kolm aastat tagasi anonüümselt Instagrami haikusid istutama hakkasin polnud mul aimugi, mis sealt välja kasvab. 

Uku Suviste Eesti Laulu võit, heartbreak ja näomaskide popiks muutumine hiljem tuli tuju hoopis internetist välja astuda ja teha midagi käegakatsutavat. Kuna ma olen sitt kokk, vihkan aiatöid ja Ikea mööbli kokkupanemist, siis need käed tegid hoopis raamatu.

Tahtsin teha raamatu, kus iga lehekülg oleks omaette maailm ning ma arvan, et me saime sellega hakkama. 
Ma leidsin kõige paremate juustega disaineri Portugalist, kellega koostöö tuli välja nagu Frodol ja Samil. Kuna raamatu keskmeks on kosmos, siis tundus loomulik, et Eestis mustale augule kõige lähemal lennanud kunstnik Kärt Hammer laenaks enda illustratsioone ja joonistusi. Pöial on Jala Alaska Joonas Veelma oli mu luuletuste terminaator ja aitas vulkaani visata haikud, milleks Eesti veel valmis ei ole. 

Ja siin me nüüd oleme. 104 lehekülge visuaalset luulet Eesti kõige mitteluuletavamalt luuletajalt, kes sai kirjandi eest koolis 32 punkti.

Kosmos ja paradoksid, mõte ja mõttetus, armastus ja armastusetus, mustad augud ja autoõnnetused. Kõik mida kasvav inimene vajab.