ACTA ARCHITECTURAE NATURALIS 1

Sõna «maastikuarhitektuur» kasutas esmakordselt Gilbert Laing Meason 1828. aastal raamatus «Landscape Architecture of the Great Painters of Italy». Selle sõnaga püüdis ta väljendada erilist liiki arhitektuuri, mida võib näha itaalia kunstnike maastikumaalidel, kus hooned ja maastik moodustavad harmoonilise terviku. Tänapäeval tähistame sõnaga «maastikuarhitektuur» midagi sootuks enamat – välisruumi, mille osadeks ei ole ainult loodus ja kultuur, vaid mis sisaldab tohutul hulgal sümboleid ja märke, mis kannavad erinevaid tähendusi ning mille lugemiseks ei piisa ainult füüsiliste objektide tundmisest, sest samavõrra kui silmaga nähtav on maastikuarhitektuuri aineks ka nähtamatu genius loci.

Antud kogumik on esimene regulaarselt ilmuma hakkavate maastikuarhitektuuri toimetiste sarjast – acta architecturae naturalis, mis, olles ülikooli väljaanne, koondab endas eelkõige eelretsenseeritavaid teadusartikleid. Käesolevas kogumikus ilmuvad artiklid on kirjutatud kas juba valminud teadusmagistritöö põhjal või alles valmiva doktoritöö raames, kirjutajateks õige mitme Eesti ülikooli kraadiõppurid või juba kraadi kaitsnud inimesed.
Nele Nutt