AABITS

Aabits on tihti esimene teos, mille lapsed kaanest kaaneni ise läbi loevad. Hea lugemispala on vormilt lihtne, kuid sisult haarav. Oluline on kasvav raskusaste:sõnade ja lausete pikkus, teksti pikkus. Võõraste sõnade ja konsonantühenditega sõdade hulk ei tohi olla liiga suur. Aabitsatekstid on kahes raskusastmes. Suurtähtedes tekstide raskemad sõnad on omakorda eraldi harjutusribal. Aabitsa ülesanne on kujundada lugemisvilumust, samas peab see pakkuma lapsele ka lugemiselamust. Läbivad selged karakterid ja sündmuste detailid põimuvadki aabitsa lõpus väikeseks koolimüsteeriumiks, mis lugejate abil lahendatakse. Kaasahaarav ja salapärane lõpulugu seob aabitsalood üheks tervikuks ja innustab lapsi edaspidigi ilukirjandusest elamusi otsima.

KEELETEEMADE põgus tutvustus algab juba sügisel ja lähtub spiraalse õppekava põhimõttest. Kinnistame õpitut kogu õppeaasta vältel ning järgmistes klassideski.

Esimeses klassis õpime keelereegleid lõbusalt ja mänguliselt avastades, mitte pähe õppides. Suuname last ise märkama mõnd kirjapildi iseärasust. Eesmärk on tekitada lapses küsimusi ja huvi: miks on selles sõnas kaks ühesugust tähte kõrvuti, kas ühest ei piisa? Alles seejärel teeme järelduse: kui hääldan pikalt, siis kirjutangi tavaliselt kahe tähega.
Mis juhtub, kui prooviks vastupidi ja eiraks reegleid? Proovime järgi. Tavaliselt saab nalja ja selgub, et nii läheks
asjad vussi. Selge pilt! Reeglid on kokku lepitud selleks, et kõik saaks kirjutatust ühte moodi aru.

Illustratsioonid pakuvad küllaga avastamisrõõmu ja mõnigi tabav detail paneb nii väikse kui suure vaataja muigama ja, mis veel parem, kaasa mõtlema. Piltide toel saab teha sõnavaratööd, jutustada ja kinnistada keelereegleid.