Kertu Jukkumi raamatu "Õnn soosib julgeid" esitlus

Avastan, et mul on aasta lisaaega. Hetkegi raiskamata panen gloobuse keerlema ja pakin seljakoti. Üheotsapilet viib maailma ohtlikematesse riikidesse, kus kõik teed ei vii lemmikpaika. Ent iga jumala päev on täis seiklusi ja tänulikkust. Elan kui mitut elu korraga ja palvetan vahel, et ikka hästi läheks. Kui usaldada elumerelaineid ja õnn pole maha jätnud, läheb viimaks kõik hästi.

Olavi Ruitlane: Tundlikult elusa tekstiga kontrastide raamat, mis viib kirjeldamise asemel kohale. Lummav ja põnev, samuti vastutustundetu ja ohtlik.

Kertu Jukkumil puudub enesealalhoiuinstinkt, lähedastel tuleks ta kinni siduda, iga kord kui ta seljakotti pakkima asub.

Lauri Räpp: See raamat tekitab vastupandamatu soovi sukelduda pea eest seiklustesse, tundmatusse. Nüüd ja kohe. Sest kõige mäletamisväärsemad lood sünnivad väljaspool mugavustsooni. Neil lehekülgedel Kertuga kaasa seigeldes võib veel kord kinnitada, et rännates ei avasta me ainult maailma, vaid õpime tundma ka iseennast ja saame paremaks inimeseks.

Läbi Kesk-Ameerika rännates on Kertu igas hetkes päriselt kohal. Olgu see milline tahes. Sel viisil õpime märkama nähtamatut ja kasvatame empaatiat. Unustamata, et teistsuguse maailma ja inimeste mõistmine ei tähenda ilmtingimata kõigega nõustumist. Aga lõpuks on inimene ikka inimene, ükskõik millisesse puntki maailmakaardil ta oma kodukoha tähistamiseks nõela saab torgata.

Möödunule tagasi vaadates näib, et aeg kulus kiiremini siis,kui elus juhtus midagi eriti head ja meeldejäävat. Kui ma raamatu viimase lause olin lõpetanud, tundus et möödunud oli vaid üürike viiv. See pole muud kui märk, et lugemisele kulutatud aeg oli iga sekundit väärt.