Usaldus. Suund, mitte sihtpunkt

„Usaldus on kindlasti kõrgem väärtus kui armastus. Usaldusega kaasneb armastus, aga armastusega usaldust ei kaasne.“

„Usaldus on eheda elu põhialus.“

„Usaldus on sisemine silm. Su silmad on universumi vaatamiseks, aga su sees on kolmas silm, usaldus.“

Me elame ajal, mil on kadunud usaldus vanade, traditsiooniliste institutsioonide vastu, need pole enam elulised. Religioon, ideoloogia, poliitiline süsteem, moraal, perekond, abielu – ükski neist ei toimi enam. Isegi mõiste „usaldus”, mida kunagi peeti kõigi suhete nurgakiviks, tundub tänapäeval naiivne. Miks see nii on?

Osho arvab, et institutsioonid on kasutanud ühiskonna kontrollimehhanismidena mõisteid „usk“ ja „uskumus“ võltsilt, nende tähendust moonutades. Ehe usaldus tuleb seest, ent uskumustesüsteeme suruvad meile peale religioossed ja ühiskondlikud institutsioonid. Osho kirjeldab, millises võltsis tähenduses neid mõisteid on kasutatud – nimelt kahepalgelisuse, ekspluateerimise ja ahnuse kasvupinnasena. Osho sõnutsi on aeg küps, et uuesti avastada tõeline olemuslik usaldus, mille on sündides kaasa saanud iga inimene. Usaldamine ei sõltu teistest inimestest – on juba aeg mõista, et usaldus on eelkõige su vaimne ja olemuslik omadus ja sa pead laskma sellel avalduda. Usaldus ja usaldamine ei tähenda, et kõik kahtlused ja küsimused tuleks maha suruda – ei, me peaksime oma küsimusi ja kahtlusi austama. Need juhatavad meid unikaalse, autentse ja individuaalse tõe juurde ning lõpuks mõistmise ja usalduse juurde, mis annab meile lõõgastunud olemisseisundi ja võimaldab reageerida selgelt ja siiralt kõigele, mida elu toob.