TÄHEAEG 19. PILVEDE SULTAN

Veenuse lugude teine teemanumber käsitleb Veenust pigem sellisena, nagu taevakeha tegelikult on: maise põrguna, kus inimesel on võimatu ellu jääda ja mida tuleb enne sinna kolooniate loomist põhjalikult terraformida ehk siis maasarnastada. Selgi korral on pooled kogumiku lood eesti autoreilt ja pooled uuema angloameerika ulme tõlked, mis pakuvad väga erinevaid nägemusi, kuidas inimsool ja Veenusel siiski õnnestub vastastikku kasulikult koos eksisteerida.

Almanahhi algupärandid:
1. Heinrich Weinbergi «Igal pool on parem kui kusagil mujal» on otseseks jätkuks esimeses Veenuse köites ilmunud palale «Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab».
2. Mann Loperi «Mina olengi Veenuse amatsoon» käsitleb inimvaenuliku elukeskkonnana tuntud Veenuse kolonisatsiooni hoopis uudse nurga alt, kus ebainimlike oludega taevakeha «taltsutamine» usaldatakse veelgi ebainimlikumate inimeste hoolde.
3. Reidar Andresoni «Meduusi kroonikad: Veenus», mis jätkab ulmeklassik Arthur C. Clarke’i alustatud jututsüklit, kuhu mõne aasta eest andsid oma panuse ka tänase briti ulme suurimad staarid Stephen Baxter ja Alastair Reynolds.
4. Siim Veskimehe «Kuidas ahju kodu teha» paigutub kirjaniku nn. Föderatsiooni-tulevikuajalukku ning näitab, kuidas tsivilisatsiooni ühelt planeedilt täielikult teisele, hulga põrgulikumale ümber kolida.
Lisaks ilukirjandusele leiab mahukast kogumikust veel Raul Sulbi Veenuse teema käsitlemist ulmes kirjeldava artikli «Ehatäht, Koidutäht… ehk planeet Veenus ulmekirjanduses» 2. ja viimase osa.
Kogumiku tõlkelugudeks on:
1. Geoffrey A. Landis «Pilvede sultan»
2. Ian McDonald ««Botanica Veneris»: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget»
3. Pamela Sargent «Unistus Veenusest»