Vivaarium

Maarja Pärtna „Vivaarium” on luulekogu võõrusest endas ja lähedusest võõraga. Luulekogu võrkjas aegruum on ühtaegu solastalgiline ja lootusrikas, ajalooline ja tulevikuline; luuletused räägivad elupaikadest ja nende kaost, tulevikuärevusest, tihenemisest läbi kahanemise ning isiklike eluvalikute langetamise keerulisusest suurte keskkonnamuutuste, elurikkuse kao ja kliimasoojenemise taustal, kus „võimaluste maastik muutub ümberringi vähehaaval nähtavaks”.

jätta elavale alles
ta elu – nii palju kui saab

valada oma siinoleku piimjas sisu
ümber väiksemasse anumasse.
teha ruumi – kahaneda, piseneda

ja siis ikkagi olla
väike tuline kerisekivi

ja siis ikkagi olla

tihe kui tammepuit.