hypermarhondria ehk yhe kuutõbise kenad ja täpsed päevakätked

Marie Ojamaa debüütkogu “hypermarhondria ehk yhe kuutõbise kenad ja täpsed päevakätked” tegeleb lapsepõlvetraumade ja liminaalsete unenäomaailmade ülestähendamisega, otsides neile väljendust vohava ja tundliku luulekeele kaudu. Kosmilist kujutlusvõimet ja isiklikke läbielamisi põimiv teos moodustab tiheda terviku, kus nii mängurõõm kui valu viiakse viimse piirini. Kehastumiste ja kahestumistega tegelevat luulekogu saab võtta kui omamoodi 21. sajandi tumedat muinasjuttu, mille tegelased ei lõpeta aga kõige kiuste ilusama ja helgema maailma poole pürgimist.

„vaatan endaga härmatisest kaenlaalusist mygaratäbaraks kirmestund peeglisse kaunis hallitus kirdesaial olen määratud klišeeks olema juhhei karnevalikardinal käseb keelab kopsupõletikku armastus pikselöök elutahe nagu sarjas buratino tegutseb jälle tuleb pierrot'l vaim peale viisin talle pisikese sõbra ja sõõrikud kohvikust kus maailmade lõpus liminaalses päevikuperifeerias kohtume ja seekord ei rebi isa mu kirjumirjuid kirjutisi tykkideks kas sa ikka tõega võtsid oma antidepressante ryypasid himaalajasuhkruvett pääle või MIDA SA OMA LAPSEPÕLVEST UNUSTANUD OLED”