Meie vanad tapvad tõed

Sind ei tapa mitte valed, vaid hoopis tõed.

Kakskümmend aastat tagasi kirjutasid üheksa ülikoolikaaslast ühel olengul paberilehekestele, mis neist pärast stuudiumi lõppu võib saada. Kõik märkisid eraldi sedelitele midagi kõigi kohta. Nad ennustasid, et Ivost saab ärimagnaat. Nad ennustasid, et Aydast saab tippadvokaat ja Maggiest peost suhu elav ajakirjanik. Seda, et Lilyt pole selleks ajaks enam elavate kirjas, keegi ette näha ei osanud.

Nüüd on ühe võrra vähenenud seltskond tulnud nädalalõpuks vanasse härrastemajja kokku, et ennustused ette lugeda. Jupphaaval tuleb ilmsiks õige ootamatuid asju ja selgub, et surmavalt ohtlikuks ei osutu mitte kunagised valed, vaid hoopis tõed.

Ja need, kes on valetanud, teevad kõik, et tõde päevavalgele ei tuleks.

Enne ilukirjandusele pühendumist oli Holly Watt uuriv ajakirjanik. Ta on kirjutanud pagulaskriisist, käsitlenud teemasid Panama dokumentidest kuni piraatide jälitamiseni India ookeanis. Tema esimene romaan „To the Lions” (2019) võitis Suurbritannia Krimikirjanike Ühingu Ian Flemingi nimelise aasta parima põnevusromaani auhinna. Sama sarja teine romaan „The Dead Line” (2020) sai samuti suure tunnustuse osaliseks. „Meie vanad tapvad tõed” (2025) on eraldiseisev põnevik ja ka see romaan on pälvinud palju tähelepanu. Holly Watt elab Londonis.

„Mõtlemapanev ja pingeline, intelligentne ja kaasahaarav, täis ohtlikke saladusi ja ootamatuid pöördeid ...” – Ellery Lloyd