Mahakantud inimeste saar

Eelmisel aastal autobiograafilise krimiromaaniga "Täie rauaga" lugejaid üllatanud autor Margus Pikhofilt on lugejani jõudnud värske romaan. Seekordne teos leiab aset endisaegses Jugoslaavias, kus autoritaarne kommunistlik režiim on samaaegselt rahva ühendanud ning selle lõhestanud. Selle ajaloolise fiktsiooni lugeja saab teada, milline oli elu kindral Tito aegses kurikuulsas vangilaagris, nüüdsel Goli turismisaarekesel Horvaatia rannikuvetes, mida valitses türanlik komandant Drago oma retside tentsikute, mitmeharuliste piitsade ja pasakartsaga. 

See on lugu hirmust ning selle kadumisest kaotuste läbi, reetmisest ja sügavast usaldusest, noorest armastusest ja ajavoolu hävitavast toimest. Autorile omane stiil lubab tal mängelda maitseka ja sügavalt häiriva piirimail ning tema karakterid on samaaegselt traagilised ja eriliselt humoorikad. Tekkida võib küsimus, miks kirjutab eestlane nii kaugest kandist ja rahvastest, ent tegelikkuses on eestlased paljugi selles romaanis läbi elanud.

Hävitav režiim, isikukultus, vangilaagrid ja ellujäämine on jälje jätnud nii Balkani kui Balti rahvaste verre ning selle verega on paratamatult määritud ka meie tulevik. Sügistalvine depressioon saab karmi korraga vangilaagris kindla peale erilise värvingu ning kevadine põgenemiskatse omab sügavalt sümboolset tähendust. Romaani hüpe 21st sajandist 20ndasse ning tagasi näitab, et mineviku varjud jälitavad meid hoolimata sellest, kui kiiresti me jookseme ning kui kaugele maha nad jäävad. Lõpuks püüavad nad meid kinni.